Katti Muru / www.murueit.ee
Oma teekonnal käsitöömaailmas jõudsin lambavilla juurde kümmekond aastat tagasi ja ühel hetkel tundus loogilisena hakata kasvatama ka lambaid.
Lambatõu – kihnu maalammas – valiku otsustas asjaolu, et ta on inimkäe „vormimist“ (tõuaretust) väga vähe tunda saanud ning seetõttu omale looduse poolt kaasa antuga väga tubli ja ellujääja loom.
Ja mis peamine – tema vill on imeline alates värvivalikust lõpetades kiu omadustega nii viltimiseks kui ka ketruseks.
Peame oma pere lambakarja kui „laboratooriumi“, kus uurime ja katsetame, kuidas lammas meile ilusat villa saaks anda ning mismoodi peab villa töötlema, et see oma kvaliteedi säilitaks.
Pean üheks oma väikeseks missiooniks kummutada müüt eesti lambavillast kui torkivast ja väheväärtuslikust materjalist.
Ivar Eensoo / www.saaremaamarditalu.ee
Olles mõni aasta vana talu omanik Saaremaal, tajusin, et selleks, et talu maid korras hoida, on vaja kas traktorit või lambaid. Puht juhuslikult sattusin internetis ühe kena kihnu maalamaba kodulehe peale. Armastus esimesest silmapilgust! Kes siis veel paremini sobiks vana rehimaja juurde, kui meie põlised, oma maalambad. Jagades aga, oma elu Saaremaa ja pealinna vahel, oli tunne, et praegu endale lambaid lubada ei saa. Iga asi oma õigel ajal. Seitse aastat unistamist ja igatsemist ja õige aeg tuli 2016 aasta sügisel, kui tallu saabusid neli esimest kihnu maalammast.
Minu eesmärgiks on kihnu maalamba kui põlise Eesti maalamba säilitamine ja vastutustundlik ja teadlik aretamine, põlistõule sobiva aretustegevusega, kogu südame, hinge ja mõistusega.
Kindlasti üheks minu missiooniks on kihnu maalamba populariseerimine.
Püüan liikuda suunas, et mu kari ei ole mitmekesine vaid lammaste välimiku vaid ka põlvemiste osas. Nii on ajaga karja lisandunud mitmed huvitava põlvnemisega uted, erinevatest ute- ja jääraliinidest.
Kuna talul on võimalus pidada ka jäärasi, liigun suunas, et oleks esindatud erinevate jääraliinide esindajad. Kasutamaks neid paaritustel oma uttedega aga ka rendiks ja müügiks teistele.
2022 aasta alguseks on kari kasvanud umbestäpselt kuuekümne pealiseks. Tänaseks päevaks olen ka nii palju targem ja teadlikum, et peale kihnu populatsiooni on meil säilinud ka teised maalamba populatsioonid ja tänaseks on karjas ka neli esimest eesti maalamba utte.
Kui aastaid unistasin ka maakanadest, siis on rõõm, paar aastat olen ka neid nüüd säilitanud ja teadlikult aretanud.
Sinisest lehmast aga unistan veel edasi…..
Made Uus / https://www.facebook.com/made.uus.5
Olen vabakutseline käsitöömeister ning viljelen traditsioonilist väiketalupidamist. Kihnu maalambaid pean alates 2008. aastast. Minu talus ei teki loomseid jäätmeid – erinevat tooni villadest kedratud lõngad leiavad peamist kasutust etnograafiliste rahvarõivaste ja muuseumide koopiate valmistamisel, lambanahad pargin ise vanade traditsiooniliste meetoditega, liha ja siseelundid tarvitan toiduks ning loomade luud ja sarved lähevad tarbe- ja disaintoodete valmistamiseks.
Valmistan tellimustööna käsitsi traditsioonilisi kasukaid ning annan sellealaseid koolitusi. Olen TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili eriala nahamooduli traditsioonilise nahaõmblemise lektor.
Merlin Kalle
Alustasime Tartu linnas kihnu maalammaste pidamist 2018.a suvel. Tõime omale Saaremaalt kolm (utt kahe tallega) nn suvelammast plaaniga nad sügisel koju tagasi viia. Lammaste võtmise mõte keerles abikaasa peas juba mõned aastad enne suvelammaste tulekut. Minul oli vaja selle mõttega harjuda. 2018.a käisime aga Maamessil, kus kihnu maalambad olid messile kaasa toodud ning räägiti nende võludest, misjärel sai otsus lammaste võtmiseks tehtud. Mõte lambad võtta tekkis sellest, et ei peaks kinnistu rohumaid niidukitega niitma, mis võtab palju aega, kütus reostab ja looduslik mitmekesisus hävib. Selline tegevus tundus aina vastumeelsem. Suvelammaste toomisel kiindusime neisse väga ning ostsime esimesed oma lambad. Meile on algusest peale oluline olnud, et karjas oleks vaid puhtatõulised „kihnukad“. Nüüdseks olen oma lammaste villast lasknud lõnga teha ning neist sokke kudunud. Suurem lõngalaadung ootab veel kudumismasinaga töötlemist. Samuti plaanin villast veel teha kraasvilla/villavatti, et sellest oma perele tekid, padjad teha. Igal juhul armastame oma „kihnukaid“ väga ning ei vaheta neid ühegi teise tõu vastu.
Karmen Pata https://www.facebook.com/Tuulelinnutalu
Mõte kihnu maalammastest sai alguse juba palju aastaid tagasi, kui veel elasin Tallinnas pisikeses üürikorteris. Sel hetkel tundus utoopiline unistada idüllilisest elust maal metsade ja põldude vahel koos pere ja paljude loomadega. Tänaseks oleme neljaliikmelise perega pidamas üle viiekümne looma ja linnu. Esimesena tulid kaua unistatud Kihnu maalambad, kellele lisandusid Eesti maakanad ja Eesti maakitsed. Sinna juurde veel paljud erinevad taluloomad. Aga miks oli kinnisideeks just kihnukas? Ikka selle pärast, et omamata varasemat kogemust lambakasvatusest on põline lammas kõige kergem pidada, ta kannatab külma talve, tuult, samuti suve palavust, harjunud läbi tuhandete aastate elama meie maastikel ja toituma meil pakutavast toidust. Lisaks sellele on kihnuka välimus kõige armsam, oma kitsa näo ja väikeste kõrvadega on raske leida inimest, kelle südamesse need erilised villapallid ei poeks. Kõik loomad on pidamisel eelkõige lemmikutena, et kasvatada lapsi looduslähedaseks ning anda oma panus pärandkultuuri säilitamisse ning populariseerimisse. Meie missiooniks on näidata maaelu ilusaid ja ka mitte nii ilusaid hetki läbi noorte silmade, et julgustada noori tulema maale, kasvatama oma toitu ja nautima saadusi, mida meie kauged esivanemad juba pidasid targaks kasutada. Olles alustanud loomapidamist ilma oma esivanemate jagatud teadmiste ja tarkusteta oleme tänaseks saanud koos kihnukatega ühe ägeda pere, kus jagatakse hea meelega teadmisi ja soovitusi, kuidas üks õige lammas saab kasvatatud ja lõpuks ka lugupidavalt pärandkultuuri vastu väärindatud.